8.osa tee..vasakule?

Hulluarst : olgu, nägemiseni.
Eliisabeth : miks nägemiseni ? loodan, et me ei räägi enam teiega.
Hulluars : ise te ütlesite, et te tulete talle külla, kui ta seltsi vajab.
Eliisabeth : mida iganes...
Eliisabeth viskas toru hargile.

8.osa tee...vasakule?

Viktoria istus elutoas ja oli väga kurb, et ta oli oma isa haavanud. Toomas tuli tema juurde.
Toomas : ära muretse, ma arvan, et su isa sai ise ka aru, et ta ei ole meister kokk
Viktoria : ma ei usu, vaata kui suure uhkusega ta kana sõi..
Toomas : no ta saab sellest üle.
Viktoria :aga kui ei saa ? mis minust siis saab?
Toomas : sul olen ju mina ...
Viktoria :aga minul on mu isa. Kuhu ma siis lähen, kui me sinuga lahutame
Toomas : aga me ei lähe lahku.
Viktoria : üks kord juba läksime, miks me ei võiks teine kord minna ?
Toomas : sest me armastame üksteist.
Viktoria : hallo, Tommi, me ei saa üksteist armastada. Me armastame kaksteist. Sina, mina ja mu isa. Me oleme armukolmnurk. Ja kui üks on puudu, siis me ei saa eluga edasi minna.
***
Eliisabeth läks uudist teatama Agnesele. Ta teadis, et Agnes on Martini kabinetis. Ta astus uksest sisse ja talle avanes suur vaatepilt. Karl, Märt, Agnes – kõik olid Martini ümber ja kallistasid teda. Eliisabeth tormas oma kabineti ja helistas hulluarstile, et Martin on hullumajast põgenenud...
Eliisabeth : Martin ... Ta on hullumajast põgenenud ...
Hulluarst : see ei saa ola võimali, me alles viisime talle süüa.
Eliisabeth : kontrollige korra.
Hulluarst pani Eliisabethi kõne ootele ja läks vaatama, kas Martin on valges toas. Teda seal ei olnud. Maria oli läinud just õue teiste hulludega mängima,arst seda ei teadnud. Ta jooksis telefoni juurde.
Hulluarst : tõesti, teda pole palatis, Kus ta siis on ?
Annabel : „ SuureÄri“ peakontoris, oma kabinetis.
Hulluarst helistas kohe Joonasele, et too läheks Martinit „ SuureÄri“ peakontorist ära tooma. Polisteiauto jõudisgi lõpuks peakontori juurde, 5 politseiniku jooksid autost välja. Nad jõudsid Martini kabineti juurde ja nägid, et ta on suure palli keskel – kõik kallistavad teda
Joonas : mine kõik Martinist eemale, ta on ohtlik !
Kõik kuuletusid politseile ja eemaldusid Martinist. Agnes tegi Martini kabieti ukse lahti .
Agnes : jooks Martin !
Martin jooksis kiiresti vabrikust välja, istus politsei autosse ja sõitis sellega vanasse küün. Ta oeitis ennast Agnese jope alla. Politsei jõudis ka varsti küüni, nad otsisid Martinit, aga ei leidnud teda. Martin ei jüudnud enam Agnese jope all kükitada ja tõusis püsti. Joonas läks tema juurde :
Joonas : kas sa oled Martinit näinud ?
Martin : ma olengi Martin.
Joonas : ei, Martin on väike. Tal õde Birgit..
Martn : minu õde on Birgit.
Joonas : mis te valetate, ma võin teile esitada süüdistuse valede andmete esitamise eest.
Martin : aga kas ma võin, siis seda teist Martinit näha ?
Joonas : ma arvan küll, kui ta ikka hullumajas on.
Nad sõitsidpolitsei autoga kõik hullumajja.
Jüri ladus väljas puid ühekaupa, sest rohkem talle kätte ei mahtunud. Ta tundis puudust Märdist, ta tahtis väga, et see poiss tuleks talle appi ja nad saaksid koos veeta terve pika päeva üksteise seltsis. Jüri oli just oma mullis, kui äkki koputas keegi ta õlale. See oli Romet, kes oli Liisa juurest ära tulnud. Romet võttis oma kätte 10 puud ja tassis need vaikuses puukuuri. Jüri vaatas teda imestunud pilguga, tema polnud kunagu suutnud oma kätte võtta rohkem kui ühe puu. Lihtsalt sellepärast, et tema vanaisa tassis ühe puu korraga ja isegi tema vanavanaisa. See oli nagu peretraditsioon ja seda ei tohtinud rikkuda. Varsti said kõik puud tassitud ja mehed läksid kööki teed jooma. Nad ikkaveel ei rääkinud ühtegi sõnakest. Lihtsalt jõid teed ja mõtlesid omi mõtteid.
Andrus sai teada, et Hendri ja Simoone on haiglas. Ta läks neid kohe vaatama. Liisa, kes oli kõrval palatis lehvitas Andrusele. Andrus pani Liisa ukse kinni, nii et Liisa ei näinud mida Andrus tegi. Hendri ja Simoone magasid kõrvuti voodites. Mõlemad olid juba teadvusele tulnud. Nad põrnitsesid üksteist rõõmsa pilguga, nad ei märganud, et Andrus ka nende seltsis on. Lõpuks kui Andrus köhatas vaatas Hendri ta poole.
Andrus : mul on nii kahju, et sa pidid eile öösel väljas magama. Sa oleks võinud tulla mu akna taha ja tekki küsida. Toas oli nii palav, et me Eliisabethiga magasime ilma tekkita.
Hendri : ära muretse, Simoone oli mlle vähemalt hommikul seltsiks. Tead me otsustasime, et ta tuleb meie juurde elama. Ma armusin tasse, sel hetkel kui ma oma silmad siin haigla palatis avasin. Ma mõistsin, et ta ongi üks ja ainuke keda ma vajan.
Simoone : ohh, Hendr, mis sa nüüd. Andruu, saad mu asjad sinu ja nüüd ka minu majja viia ?
Andrus : loomulikult, kuna sa kavatsed tulla ?
Simoone : kohe kui ma haiglast välja saan, ehk täna.
Andrus : seda tuleb tähistada! Ma teen õige kana !
hendri : jee
Andrus : ohh, ma unustasin sulle ju ei maitse minu kana.
Hendri : kus sa seda võtad?
Andrus : sa eile oksendasid ...
Hendri : ma viisin seda Martinile, Matin .. ohh... ma pidin talle ju retsepti viima... Ta on nüüd küll väga vihane.